Minule on ta ikka kuidagi pisike armas väike kaisukas. Kunagi väitsin raudkindlalt, et mina koera voodisse ei võta, nüüdseks on välja kujunenud rituaal, et hommikul veidi enne ärkamist hiilib kutt tasakesi magamistoa lävele ja nohiseb, edasi ei tule. Kui ütlen, et tule siis kaissu, siis on Otto ülihelikiirusel voodis ja 2 sekundi pärast juba norskab. Norskab sõnaotseses mõttes, vahest isegi kõvemini kui minu kaasa ja mõnikord ka sünkroonis: kaasa veidi madalamalt, Otto veidi kõrgemalt - lahe sümfoonia moodustab sellest.
Nädalavahetusel kaiffis Otto ka ilusat ilma ja möllas lumes. Talle ei meeldi, kui teda pildistatakse, kohe üldse ei meeldi. Ainukesed korrad kui teda pildile saan, on siis kui ta midagi kuulatama jääb, või siis on närimisega hullult ametis- veenduge ise!
No comments:
Post a Comment